Hunt

Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba.
Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel.
Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Hundi saakloomade hulka kuuluvad veel jänesed, temast väiksemad kiskjad, sageli ka konnad, hiired, putukad ja linnumunad. Hundikari suudab maha murda ka karu.
Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskest ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale. 2...9 mustjaspruuni kutsikat sünnib aprilli alguses. Lisaks piimale toidetakse poegi ka poolseeditud lihaga, mille vanemad pesa juures välja oksendavad. Suve algul hakatakse pesasse tooma ka elustoitu, et pojad saaksid keerulist saagipüüdmist ja murdmist harjutada.
Kindlasti on tuttav selline mõte, et hunt on metsa sanitar, kes kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust.
Inimesel oleks hundilt õppida julgust ja vastupidavust, eks ütle vanasõnagi: "Julge hundi rind on rasvane".