Metssiga on Euroopas laialt levinud, puududes Inglismaal ja enamikus Skandinaavias. Neid leidub veel Aafrika ja Aasia lõunaosas. Eesti alale on ta viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses, olles siin oma levila põhjapiiril. Täielikult puudus ta siin 17. - 19. sajandil valitsenud külmemal perioodil. Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi.
Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda.
Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi.
Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad peale 18…20 nädalast tiinust märtsis või mais. (Jooksuaeg võib neil veel korduda kevadel, sellisel juhul sünnivad pojad augustis septembris). Poegi on 4…12 (juhul kui poegib eelmisel aastal sündinud loom, siis mitte üle 3…4). Sünnivad põrsad hästi ettevalmistatud pesas, kuhu nad jäävad nädalaks ajaks. Imetatakse poegi umbes 3…4 kuud, misjärel nad lähevad üle täielikult looduslikule toidule. Suguküpsus saabub tavaliselt 20 kuu vanuselt. Eluiga võib ulatuda 25 aastani, kuid tavaliselt ei ületa kümmet aastat.
Vaenlasteks on metssigadele suurkiskjad nagu hundid ja karud. Poegadele on ohtlik ka ilves. Metssiga on Eestis tavaline jahioom.
Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba.
Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel.
Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Hundi saakloomade hulka kuuluvad veel jänesed, temast väiksemad kiskjad, sageli ka konnad, hiired, putukad ja linnumunad. Hundikari suudab maha murda ka karu.
Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskest ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale. 2...9 mustjaspruuni kutsikat sünnib aprilli alguses. Lisaks piimale toidetakse poegi ka poolseeditud lihaga, mille vanemad pesa juures välja oksendavad. Suve algul hakatakse pesasse tooma ka elustoitu, et pojad saaksid keerulist saagipüüdmist ja murdmist harjutada.
Kindlasti on tuttav selline mõte, et hunt on metsa sanitar, kes kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust.
Inimesel oleks hundilt õppida julgust ja vastupidavust, eks ütle vanasõnagi: "Julge hundi rind on rasvane".
Põder on hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Ta on pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on ka pikk ülamokk (seetõttu näib nina kongus) ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Õlakõrgus (190cm) ületab pikimate meeste pikkuse ning täiskasvanud põdrapulli kaal võib olla võrdne 10 mehe kaaluga (600 kg). Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead.Vaatamata oma suurele jõule on põder suhteliselt vagur loom, mis on võimaldanud neid isegi ratsa- ja veoloomadena kasutada. Suur loom toitub ainult taimedest, süües suvel 30...40 kg ja talvel 15...20 kg rohtu, lehti ning puuoksi päevas. Männi- ja kuusekoorega maiustades võib põder metsale palju kahju teha. Rootslased taipasid, et põder ei koori puid mitte alati nälja pärast, vaid tal on puudus mitmetest ainetest. Kui panna metsa ulukite söögikohta soolasegu (sool, fosforhape, lubi, parkaine), siis kahjustab põder metsapuid palju vähem.
Eesti metsades elab enam kui 10 000 põtra. Jahimeeste saagiks langeb aastas keskmiselt 2000 põtra. Vanasti ütlesid jahimehed, et kui lähed karujahile, pane säng valmis, aga kui põdrajahile, siis puusärk. Tõsi, üks jalahoop võib olla juba surmav. Kuid enne rünnakut lingutab põder kõrvu ning põtkib jalaga pinnast üles. See on kindel signaal, et tuleb jooksu panna. Võib olla kindel, et põder ei viitsi vaenlast jälitama hakata. Ohtlikud võivad põdrad olla pulmade ajal augusti lõpul, septembri alguses. Sel ajal kostub metsast põdarapulli mörisev soig.
Põdraema kannab vasikat 8 kuud ja toob aprilli lõpul või mai alguses ilmale ühe, harva kaks vasikat. Vastsündinult kaaluvad vasikad 6...15 kg ja on kaetud heleda titekarvaga. Kuid nad kasvavad ruttu, võttes ööpäevaga kaalus juurde kuni 2 kg. Metsast leitud ja koju viidud põdravasika saatus on tavaliselt kurb. Nad harjuvad inimese hoolitsusega ega ole võimelised vabas looduses elama. Vangistuses aga kipuvad täiskasvanud loomad sarvede või sõralöögi abil inimesega suhteid selgitada. Põdra vaenlasteks on hunt ja karu. Eluiga ületab looduses harva 15 aastat. Põdra vanust loetakse aastaringide järgi hambast tehtud lihvil: talvel moodustunud lubisoolarõngad on kitsamad kui suvised. Põder on ilus loom. Kohtumine võimsa põdraga metsaserval on elamus igaühele.
Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga.
Selle inimsõbraliku loomaga on kindlasti igaüks kohtunud. Siil armastab vaheldusrikkaid elupaiku - metsaservi, leht- ja segametsi, puisniite, parke, aedu, kalmistuid ning talle meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. Paksu okasmetsa ta aga väldib.
Siil on ablas loom, kes sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes tuhnides ja toitu otsides. Ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. Siil on küll erakordselt vastupidav rästikumürgile, kuid neid ta sihilikult ei püüa, nagu sageli ekslikult arvatakse. Suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal (kerratõmbumist võimaldab hästiarenenud nahaalune lihastik), talveune veedab aga sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Talvevarusid ta ei soeta, küll aga paksu nahaaluse rasvakihi.
Siil toob suve jooksul ilmale kuni kaks pesakonda poegi. Maikuus sündivad siilipojad on paljad ja pimedad; tõsi küll, pehmed okkad kasvavad juba mõne päevaga ja silmad avanevad kahenädalaselt. Emapiimaga toitmine kestab ~40 päeva ja kahe kuu vanused siilid on juba valmis iseseisvat elu alustama. Teise pesakonna pojad, kes sünnivad suve lõpus, veedavad talve koos emaga. Poegade eest hoolitseb ema üksinda. Suvel sündinud pojad toovad aga oma järglased ilmale juba järgmisel kevadel.
Siil toob palju kasu nii metsas kahjurputukate kui ka koduaias tigude hävitajana. Sellepärast väärib ta igati kaitset ja tähelepanu, eriti maanteedel, kus ta kipub jääma märkamatuks.
