Ilves

Ilves on meie metsade ainukene kaslane. Kodukassiga on tal siiski vähe ühist. Ilves on kõrgete jalgadega ja ümara peaga. Kõrvade otsas on tal musta otsaga karvatutid. Käppadel on tal nagu kassidel ikka sissetõmmatavad küünised. Talvel on käpad täiesti karvadega kaetud muutes niimoodi kergemaks lumes liikumise. Ilves on suur loom, kes kaalub kuni 25 kilo. Karvastik on tal tihe ja moodustab näol omapärase helehalli põskhabeme. Värvus võib ilvestel varieeruda punakaspruunist helehallini, mille peal on tumedad tähnid. Kõhupoolt on ilvesed tavaliselt valged.
Ilvesed eelistavad elada tihedates okasmetsapadrikutes aga ka tiheda risuga segametsades. Ilvesed elavad enamasti üksikult ja ainult sigimise ning poegade kasvatamise ajal on emas ja isasloomad koos. Näha ei ole ilvest lihtne, sest ta on väga varjatud eluviisiga ja liigub peamiselt videvikus ja öösel. Talvel on aga lihtne tema tegevust uurida jälgede järgi. Need on tal ümarad ja neil ei ole tavaliselt näha küünte poolt tekitatud auke.
Jooksuaeg on ilvestel veebruaris - märtsis. Pojad sünnivad aprillis või mais. Poegivad ilvesed varjatud kohas puujuurte all või mõnes urus. Pesa kujutab endast sageli vooderdamata lohku. Pojad on sündides pimedad. Silmad tulevad ilvestele pähe kahe nädala vanuselt. Piima imevad pojad kahe - kolme kuu vanuseni. Pesa jäetakse maha pärast seda, kui noored hakkavad koos emaga jahil käima. Emasloomad viibivad koos poegadega esimese eluaasta lõpuni.
Ilvesed söövad kõike, mis liigub ja millest jõud üle käib. Ilvesed elavad paarikümne aasta vanuseks.
Kunagi olid ilvesed levinud kõikjal üle põhjapoolkera kuid nüüdseks on nad paljudes Euroopa riikides inimese poolt hävitatud. Eestis on neid aga veel küllaltki palju (peaaegu tuhat) ja seetõttu on meil isegi lubatud neid küttida.

Punahirv

Punahirv on maailmas väga laialt levinud liik. Tema looduslik levila hõlmab pea kogu põhjapoolkera. Peale selle on teda introdutseeritud veel ka mitmele poole mujale (N: Austraaliasse, Argentiinasse jne.). Eestis on levinud alamliik Euroopa punahirv. Ta on kogu aeg olnud meie aladel väikesearvuline ning jahedamatel kliimaperioodidel täiesti puudunud. Teda on korduvalt asustatud Abrukale, Hiiumaale, Saaremaale. Vähesel määral on ta Eestisse asunud ka Lätist. Kaasajal on ta sagedasem just Eesti läänesaartel.
Punahirv on metskitsest suurem, kuid põdrast väiksem. Karvastiku värvus on suvel roostepruun, talvel hallikaspruun. Noortel on kasukas valgetäpiline. Saba ümber on valge laik nn. "sabapeegel".
Elada eelistavad punahirved rikka alusmetsa ja lagendikega segametsi, milles on lagedaid kohti. Nad on paikse ja reeglina peidulise eluviisiga. Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Toituvad nad rohttaimedest ja puude okstest (eriti talvel). Veel söövad nad meelsasti veetaimi.
Jooksuaeg on neil septembris…oktoobris. Sel perioodil korraldavad isasloomad duelle nii möirgamses kui ka otsese võitlusega. Tugevamad isasloomad koondavad enda ümber emastest haaremi. Tiinus kestab punahirvedel kaheksa kuud. Seejärel sünnib tavaliselt üks (harva ka kaks) valgetäpilist, hästi arenenud vasikat. Vasikas suudab emasloomale juba nädala aja vanuselt järgneda. Rohtu hakkavad nad piima kõrvale proovima juba kuu aja vanuselt kuid jätkavad siiki imemist sügiseni. Sügisel kaovad ka noorte karvastikust valged täpid. Iseseisvuvad noored kaheaastaselt ja saavutavad kolmeaastaselt juba suguküpsuse. Isasloomad hakkavad aktiivselt sigimises osalema siiski mõnevõrra hiljem. Elavad punahirved tavaliselt 10 erandlikult ka kuni 25 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile hundid ja teised suuremad kiskjad. Eestis on lubatud neile ka jahti pidada.

Hoovi sügispildid

Tegin siis nata pilte oma aias :) 

Merikotkas

Merikotkas on meie kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küünib kuni 2,3 meetrini, kahemeetrise siruulatusega linnud pole mingiks harulduseks. Merikotka põhivärvuseks on pruun, keha ülemine osa, selg on pisut tumedam keha alaosa ja "pükste" värvusest. Pea ja kael pisut heledamad. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. See on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskosast sulgedega kaetud. Küüned on mustad. Linnu tunneb kõige paremini ära tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Lennul on näha pisut heledam kael, helepruun kõhualune, helepruunid tiivad tumedate hoosulgedega. Lennul hoiab lind oma kaela ja saba keha keskjoonest madalamal. Lend on enamasti planeeriv, üksikute tiivalöökidega. Merikotka noorlind on tunduvalt heledam vanalinnust, sulestikus on palju valgeid toone, mis vahelduvad tumedatega.

Merikotkas eelistab veekogudelähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse-segametsad ja männikud. Pesa ehitab suurtest roigastest männi otsa. Pesapaigad on põlised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid. Taimekaitsemürkide ja loomaraibete mürgitamine viisid tema arvukuse meil vahepeal üsna kriitiliseks. Sajandivahetusel arvati meil olevat ligi 30 paari, 70. aastatel vaid kümmekond. Aga merikotka-taolisi tõelisi tippkiskjaid ei saagi kunagi palju olla.

Merikotkas toitub veekogudel elavaist loomadest. Kuna ta on suur lind, siis alates pardisuurustest lindudest ta suurte lindude seas erilist valikut tegema ei pea, kes ette jääb, see lõpu leiab. Samuti on toitumises tähtsal kohal ka veeimetajad ning nende pojad. Kaldaleuhutud hülgeraipeid külastab kuni nende lõpliku hävitamiseni. Ründab ka pinnavetes ujuvaid suuri kalu.

Merikotkas on loodusmälestusmärk. Tema häirimine ja kahjustamine on seadusandlusega rangelt keelatud.

Pruunkaru

Pruunkaru

Karu on kõigile hästi tuntud loom. Ta on suur, massiivne, hele- kuni tumepruuni karvaga. Saba on tal lühike ja karvade sisse peitunud.Poegadel on kaela ümber valge krae, mis vahetevahel on säilinud ka vanaloomadel. Karule on iseloomulik see, et ta kõnnib talla peal. Selle poolest sarnaneb ta inimesega. Hambad on tal nürid nagu kõigil, kes söövad nii taimset kui ka loomset toitu. Karu on Eesti mandriosal küllaltki tavaline loom, kelle arvukus on käesoleva sajandi jooksul tunduvalt suurenenud, ulatudes kaasajal rohkem kui viiesaja isendini.Karud eelistavad elada suurtes metsades, milles on tuule poolt mahalangetatud puid ja milles leidub rabalaike. Karud liiguvad ringi peamiselt videvikus ja öösel, harva päeval. Päeva ajal nad tavaliselt magavad kuskil kõrge heina sees või mõnes muus varjulises kohas, kus neid ei segata. Seetõttu ei ole elusat karu looduses just kerge kohata. Karu nägemise looduses teeb veel raskeks ka see, et inimese juuresolekust märgates eelistavad nad eemale minna.Talve veedavad karud taliuinakus. See kestab novembrist märtsi või aprillini. Sel ajal on neil kehatemperatuur natuke madalam kui tavaliselt ja ka ainevahetus aeglustub.Karud söövad peamiselt mitmesuguseid taimi ja nende seemneid ning marju. Ära ei ütle nad ka putukatest ja nende vastsetest. Elusaid loomi tapavad karud suhteliselt harva eelistades värskele lihale kergelt roiskunut. Hea meelega söövad karud mett.Innaaeg on pruunkarudel aprillist juulini. Pojad sünnivad emaslooma taliuinaku ajal jaanuaris. Tavaliselt on karul korraga üks või kaks, harva kuni viis poega. Pojad on algul täiesti abitud ja suudavad ennast vaid nisadeni vedada ning piima imema hakata. Silmad avanevad poegadel kuu aja vanuselt ning neid imetatakse neli - viis kuud. Pojad on emaslooma hoole all kolmanda eluaastani, peale mida nad saavad iseseisvaks. Karud elavad kuni viiekümne aasta vanuseks. Ainsaks vaenlaseks on karule inimene. Ka Eestis on lubatud erilubade alusel karudele jahti pidada.

Metssiga

Metssiga on Euroopas laialt levinud, puududes Inglismaal ja enamikus Skandinaavias. Neid leidub veel Aafrika ja Aasia lõunaosas. Eesti alale on ta viimast korda sisse rännanud selle sajandi alguses, olles siin oma levila põhjapiiril. Täielikult puudus ta siin 17. - 19. sajandil valitsenud külmemal perioodil. Ta on kiilja kehakujuga: keha eesosa on kõrgem ja tugevam kui tagaosa. Ninamik on tal tugeva tundliku kärsaga, mis aitab tal toitu leida ja maa alt kätte saada. Karvkate on mustjaspruunist hallikaspruunini. Turjal on neil tugevad harjased. Põrsastel on kollakaspruunid pikitriibud. Need kaovad neljandal elukuul. Iseloomulik on see, et silmahambad on hästi arenenud ja kasvavad isasloomadel kogu elu jooksul. Need on nn. seakihvad. Isasloomadel on samuti arenenud sidekoeline küljekilp roiete piirkonnas. See on oluline rivaalidega võitlemisel, sest ta kaitseb siseelundeid vastase kihvalöökide eest. Kaaluvad metssead paarsada kilogrammi.
Elavad tüüpiliselt tihedates niisketes tihnikutes: leht- ja segametsades, veekogude kallastel, sooservades jne. Ringi liiguvad emasloomad ja pojad koos, kuldid üksikult. Aktiivsed on nad peamiselt videvikus ja öösel, talvel võivad ka päeval ringi liikuda.
Metssead on tüüpilised kõigesööjad, kes toituvad nii taimede maapealsetest (kevadel ja suvel) kui ka maa alustest (aastaringselt) osadest. Peale selle söövad nad veel putukaid ja nende vastseid, linnumune ja -poegi, vihmausse, raibet jne. Toidupuuduse korral võib neil esineda ka kannibalismi.
Jooksuaeg on neil tavaliselt üks kord aastas novembris detsembris. Pojad sünnivad peale 18…20 nädalast tiinust märtsis või mais. (Jooksuaeg võib neil veel korduda kevadel, sellisel juhul sünnivad pojad augustis septembris). Poegi on 4…12 (juhul kui poegib eelmisel aastal sündinud loom, siis mitte üle 3…4). Sünnivad põrsad hästi ettevalmistatud pesas, kuhu nad jäävad nädalaks ajaks. Imetatakse poegi umbes 3…4 kuud, misjärel nad lähevad üle täielikult looduslikule toidule. Suguküpsus saabub tavaliselt 20 kuu vanuselt. Eluiga võib ulatuda 25 aastani, kuid tavaliselt ei ületa kümmet aastat.
Vaenlasteks on metssigadele suurkiskjad nagu hundid ja karud. Poegadele on ohtlik ka ilves. Metssiga on Eestis tavaline jahioom.

Hunt

Hunti võib välimuselt kergesti pidada suureks koeraks. Oma lihaselise keha, jõuliste jalgade ja võimsete lõugadega sarnaneb ta idaeuroopa lambakoeraga. Erinevalt koerast ei hoia võsavillemi saba kunagi rõngasse ja hundi jälg on koera omaga võrreldes kitsam ning pikem. Mõistatustes ja muinasjuttudes on hunt olnud ikka tark, julge ja vastupidav metselanik. Nendele omadustele võiks veel lisada kiiruse ja tugevuse. Näiteks võib hunt hambus ära viia terve lamba.
Hunti võib Eestis kohata varjulistes metsades, rabades ja võsastikes ning aastaid tagasi oli hunt levinud kogu põhjapoolkeral, välja arvatud Aafrikas ja igilume- ja jääga kaetud aladel.
Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Hundi saakloomade hulka kuuluvad veel jänesed, temast väiksemad kiskjad, sageli ka konnad, hiired, putukad ja linnumunad. Hundikari suudab maha murda ka karu.
Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskest ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale. 2...9 mustjaspruuni kutsikat sünnib aprilli alguses. Lisaks piimale toidetakse poegi ka poolseeditud lihaga, mille vanemad pesa juures välja oksendavad. Suve algul hakatakse pesasse tooma ka elustoitu, et pojad saaksid keerulist saagipüüdmist ja murdmist harjutada.
Kindlasti on tuttav selline mõte, et hunt on metsa sanitar, kes kütib haigeid või vigaseid loomi ning piirab näriliste ja sõraliste arvukust.
Inimesel oleks hundilt õppida julgust ja vastupidavust, eks ütle vanasõnagi: "Julge hundi rind on rasvane".

Põder

Põder on hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Ta on pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on ka pikk ülamokk (seetõttu näib nina kongus) ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Õlakõrgus (190cm) ületab pikimate meeste pikkuse ning täiskasvanud põdrapulli kaal võib olla võrdne 10 mehe kaaluga (600 kg). Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead.Vaatamata oma suurele jõule on põder suhteliselt vagur loom, mis on võimaldanud neid isegi ratsa- ja veoloomadena kasutada. Suur loom toitub ainult taimedest, süües suvel 30...40 kg ja talvel 15...20 kg rohtu, lehti ning puuoksi päevas. Männi- ja kuusekoorega maiustades võib põder metsale palju kahju teha. Rootslased taipasid, et põder ei koori puid mitte alati nälja pärast, vaid tal on puudus mitmetest ainetest. Kui panna metsa ulukite söögikohta soolasegu (sool, fosforhape, lubi, parkaine), siis kahjustab põder metsapuid palju vähem.
Eesti metsades elab enam kui 10 000 põtra. Jahimeeste saagiks langeb aastas keskmiselt 2000 põtra. Vanasti ütlesid jahimehed, et kui lähed karujahile, pane säng valmis, aga kui põdrajahile, siis puusärk. Tõsi, üks jalahoop võib olla juba surmav. Kuid enne rünnakut lingutab põder kõrvu ning põtkib jalaga pinnast üles. See on kindel signaal, et tuleb jooksu panna. Võib olla kindel, et põder ei viitsi vaenlast jälitama hakata. Ohtlikud võivad põdrad olla pulmade ajal augusti lõpul, septembri alguses. Sel ajal kostub metsast põdarapulli mörisev soig.
Põdraema kannab vasikat 8 kuud ja toob aprilli lõpul või mai alguses ilmale ühe, harva kaks vasikat. Vastsündinult kaaluvad vasikad 6...15 kg ja on kaetud heleda titekarvaga. Kuid nad kasvavad ruttu, võttes ööpäevaga kaalus juurde kuni 2 kg. Metsast leitud ja koju viidud põdravasika saatus on tavaliselt kurb. Nad harjuvad inimese hoolitsusega ega ole võimelised vabas looduses elama. Vangistuses aga kipuvad täiskasvanud loomad sarvede või sõralöögi abil inimesega suhteid selgitada. Põdra vaenlasteks on hunt ja karu. Eluiga ületab looduses harva 15 aastat. Põdra vanust loetakse aastaringide järgi hambast tehtud lihvil: talvel moodustunud lubisoolarõngad on kitsamad kui suvised. Põder on ilus loom. Kohtumine võimsa põdraga metsaserval on elamus igaühele.

Siil (Erinaceus europaeus)

Siil on meie omapäraseima välimusega imetaja, kelle keha katab okkaline nahk (okkaid ~16 000), pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga.
Selle inimsõbraliku loomaga on kindlasti igaüks kohtunud. Siil armastab vaheldusrikkaid elupaiku - metsaservi, leht- ja segametsi, puisniite, parke, aedu, kalmistuid ning talle meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. Paksu okasmetsa ta aga väldib.
Siil on ablas loom, kes sööb palju ja nii veedabki ta oma aega põhiliselt lehtedes tuhnides ja toitu otsides. Ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. Siil on küll erakordselt vastupidav rästikumürgile, kuid neid ta sihilikult ei püüa, nagu sageli ekslikult arvatakse. Suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal (kerratõmbumist võimaldab hästiarenenud nahaalune lihastik), talveune veedab aga sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Talvevarusid ta ei soeta, küll aga paksu nahaaluse rasvakihi.
Siil toob suve jooksul ilmale kuni kaks pesakonda poegi. Maikuus sündivad siilipojad on paljad ja pimedad; tõsi küll, pehmed okkad kasvavad juba mõne päevaga ja silmad avanevad kahenädalaselt. Emapiimaga toitmine kestab ~40 päeva ja kahe kuu vanused siilid on juba valmis iseseisvat elu alustama. Teise pesakonna pojad, kes sünnivad suve lõpus, veedavad talve koos emaga. Poegade eest hoolitseb ema üksinda. Suvel sündinud pojad toovad aga oma järglased ilmale juba järgmisel kevadel.

Siil toob palju kasu nii metsas kahjurputukate kui ka koduaias tigude hävitajana. Sellepärast väärib ta igati kaitset ja tähelepanu, eriti maanteedel, kus ta kipub jääma märkamatuks.

Orav

Orav on kõigile hästi tuntud. Seda seepärast, et nad elavad meelsasti inimese lähikonnas ja ei pelga teda eriti.
Orava saba on kehast veidi lühem ja kaetud pikkade karvadega. Värvus on suvel punakaspruun, talvel hallikaspruun, kõht valge. Talvekarvastiku juurde kuuluvad ka kõrvapintslid. Saaremaal ja Hiiumaal võib kohata ka oravaid, kelle suvekarv on pealtpoolt must. Orava kehapikkuseks on 20…25 cm, saba pikkus on 19…21 cm ja nende kaal on vahemikus 170…400 g.
Eestis on orav laialt levinud, eelkõige aga kuuse-segametsades ja parkides. Ta on tüüpiline puuelanik: kõverdunud küünistega varustatud pikkade varvaste abil suudab loomake puudel väga kiiresti liikuda ja ühelt puult teisele hüpata. Orav võib ka viga saamata puu ladvast alla kukkuda. Selles aitab teda suur kohev saba, mis võimaldab tal hüppe ajal suunda muuta ja ka hoogu pidurdada. 
Orav teeb okstest pesa tüve lähedale puude latva või kasutab selleks vanu varesepesi ja puuõõnsusi, vahest isegi suuremaid lindude pesakaste. Pesa vooderdab ta kuiva rohuga. Selles armastavad elada aga kirbud, kes sunnivad oravat üsna sageli elukohta vahetama. Tavaliselt on ühel oraval mitu sellist pesa. See hoiab väga hästi sooja. Isegi väga külma ilmaga ei lange temperatuur selles eriti madalale.
Oravatel on aastas tavaliselt kaks pesakonda poegi - kummaski reeglina neli või viis poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil alles kuu aja vanuselt. Seetõttu hakkavad pojad ka alles kuu aja vanuselt pesast väljas käima. Seetõttu on neil väiksem võimalus kiskjate saagiks langeda. Imetamine kestab 2…3 kuud. Kahekuuselt noored iseseisvuvad. Suguküpseks saavad nad aastaselt. Orava keskmine eluiga on viis aastat.
Peamisteks vaenlasteks on neil metsnugis ja kanakull. Eelnevatel aegadel oli Eestis oluliseks ohustajaks ka inimene, kuid kaasajal meil oravatele enam jahti ei peeta. Oravad on päevase eluviisiga. Nad on segatoidulised, kuid eelistavad siiski pähkleid ja mitmesuguste taimede seemneid. Nad söövad meelsasti ka linnupoegi, nende mune ja tigusid. Suve teisel poolel korjavad oravad endale talveks toiduvarusid. Need peidetakse kas puuõõnde või sambla alla, kust toiduks vajalik talvel lõhna järgi üles otsitakse.

Orav

Rebane

Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40...60 cm ja kaal 4...10 kg.
Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel.
Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid oskusi ajajate eest põgenemisel ning jälgede segamisel. Sellega on ta teenitult kavaluse ja osavuse sümbol rahvajuttudes.
Meeltest on rebasel enam arenenud haistmine ja kuulmine. Jooksuajal ja erutusseisundis laseb rebane kuuldavale katkendliku haukumise, mis kõlab nagu klähvimine.
Rebane toitub enamasti väiksematest selgroogsetest: konnadest, roomajatest, hiirtest, jänestest, lindudest, ning linnumunadest. Vähesel määral sööb putukaid, raibet ja taimi. Kodulinde näppab rebane üldiselt harvem kui arvatakse.
Jooksuaeg on rebasel veebruaris. Ühe rebasepaari poolt hõivatud territoorium on nii suur, et sellelt on võimalik hankida piisavalt toitu ja leida sobivaid paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Pojad iseseisvuvad neljakuuselt ja hakkavad sigima järgmisel kevadel.
Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija. Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste, nagu marutaudi ja kärntõve, levitajana.
Eestis ei kuulu rebane kaitstavate liikide hulka ning talle peetakse sageli jahti

Sinitihane

Sinitihane sarnaneb üldjoontes rasvatihasega, kuid on sellest väiksem, kollasel alapoolel ei ole musta pikitriipu ja ülapool ning lagipea on helesinised. Valget põske läbib silma kohal kitsas tume triip. Isa- ja emalind on väliselt peaaegu sarnased.
Julguselt ja riiakuselt ei ole sinitihasele võrdset, kuna ta püüab end, kus vähegi võimalik, maksma panna. Toidulaudade sageda külalisena valitseb ta seal teiste lindude üle ning sunnib neid taanduma. Julguse ja uudishimu tõttu satuvad nad tihti püünistesse.
Toitu otsib sinitihane tavaliselt puuvõra kõrgemast osast, harva põõsastelt. Toiduks on mitmesugused putukad ja teised väikesed selgrootud, harvemini ka seemned.
Laul.Sinitihasel on kaks erinevat kevadlaulu. Õigemini kaks peamist kevadlaulu ja arvutu hulk mitmesuguseid häälitsusi. Tavaline sinitihase laul algab ühe või kahe pika peenikese tooniga ja lõpeb hõbedase heliseva langeva helireaga, kõlades "tsii tsii tüdüdüdüdüdü". Teine kevadlaul on raiuvalt rütmiline "tsii tid tsii tidi tsii tidi...." või "tsii tata tsii tata tsii tata....". 
Laulu võib kuulda jaanuari teisest poolest alates kuni mai lõpuni, üksikjuhtudel aga veel juuliski. Kevadel alustatakse laulu hommikul 15-30 minutit enne päikese tõusu, õhtul lakkab laul suhteliselt vara.
Kutsehäälitsusi on sinitihasel lõpmata palju. Tavalised häälitsused on "tsii-tsiii" või "drrr dädädädädädä" ja lühike "sirt".
Levik.Sinitihane on Eestis üle kogu maa levinud lind. Külmadel talvedel hukkub neist suur osa. Septembris ja oktoobris rändavad paljud noored sinitihased meilt minema, et veeta talv Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Osa noori sinitihaseid jääb aga talveks kohale ja hulgub tihaste segasalkades ringi. Vanad sinitihased hoiavad talvelgi kokku.
Elupaik.Sinitihased pesitsevad kohtades, kus lehtpuud on ülekaalus. Sageli pesitseb ta ka linnades parkides, aedades ja kalmistuil, samuti puisniitudel.
Pesitsusalale asuvad linnud sageli juba veebruaris. Märtsis sagenevad võitlused isalindude vahel ja laul elavneb. Aprillis võib isalinde näha mängulende sooritamas.
Pesa.Pesaehitust alustatakse mõnikord juba aprilli algupoole. Pesa ehitab sinitihane lehtpuude õõnsustesse ja pesakastidesse.
Pesamaterjali toob kohale ja ka pesa ehitab peamiselt emalind, keda aga isalind võib mõningatel juhtudel selle juures veidi aidata. Pesamaterjaliks on sammal, kuivad kõrred, kuivanud lehed, niinekiud, karvad, ämblikuvõrgud. Pesalohu vooderdamiseks kasutatakse jõhve ja karvu.
Munakurn.Täiskurni leiab pesades mai jooksul. Mune on täiskurnas 9-13. Munad on valged, punapruunide täppidega. Haudumine algab enne viimaste munade munemist ja kestab 12-15 päeva. Haub emalind, keda isalind sel ajal toidab.
Pojad.Poegi toidavad mõlemad vanemad, isalind tavaliselt sagedamini kui emalind. Toiduks on mitmesugused putukad, liblikad ja ämblikud. Pesast väljuvad pojad 16.-20. elupäeval. Pärast seda saavad nad veel mõnda aega vanalindudelt toitu ja alustavad siis suvist hulguelu.