Merikotkas on meie kõige suurem röövlind. Tema tiibade siruulatus küünib kuni 2,3 meetrini, kahemeetrise siruulatusega linnud pole mingiks harulduseks. Merikotka põhivärvuseks on pruun, keha ülemine osa, selg on pisut tumedam keha alaosa ja "pükste" värvusest. Pea ja kael pisut heledamad. Merikotkal on tõeliselt hirmuäratav nokk, mille ainus hoop võib otsustada kahevõitluse suvalise saakloomaga. See on kollane ja väga massiivne. Linnu jalad on samuti kollased ja alates jooksme keskosast sulgedega kaetud. Küüned on mustad. Linnu tunneb kõige paremini ära tema heleda saba järgi, mille kotkas lennates lehvikjalt laiali sirutab. Lennul on näha pisut heledam kael, helepruun kõhualune, helepruunid tiivad tumedate hoosulgedega. Lennul hoiab lind oma kaela ja saba keha keskjoonest madalamal. Lend on enamasti planeeriv, üksikute tiivalöökidega. Merikotka noorlind on tunduvalt heledam vanalinnust, sulestikus on palju valgeid toone, mis vahelduvad tumedatega.
Merikotkas eelistab veekogudelähedasi elupaiku, enamasti on nendeks kuuse-segametsad ja männikud. Pesa ehitab suurtest roigastest männi otsa. Pesapaigad on põlised, sageli on seal merikotkaid nähtud juba sajandeid. Taimekaitsemürkide ja loomaraibete mürgitamine viisid tema arvukuse meil vahepeal üsna kriitiliseks. Sajandivahetusel arvati meil olevat ligi 30 paari, 70. aastatel vaid kümmekond. Aga merikotka-taolisi tõelisi tippkiskjaid ei saagi kunagi palju olla.
Merikotkas toitub veekogudel elavaist loomadest. Kuna ta on suur lind, siis alates pardisuurustest lindudest ta suurte lindude seas erilist valikut tegema ei pea, kes ette jääb, see lõpu leiab. Samuti on toitumises tähtsal kohal ka veeimetajad ning nende pojad. Kaldaleuhutud hülgeraipeid külastab kuni nende lõpliku hävitamiseni. Ründab ka pinnavetes ujuvaid suuri kalu.
Merikotkas on loodusmälestusmärk. Tema häirimine ja kahjustamine on seadusandlusega rangelt keelatud.
